Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.
Ma hoiatan ette, et sellest tuleb kibestunud ja inimesivihkav bloog. Sest et, jehhu, vahel ma lihtsalt vihkan inimesi.
Oo'fuckin'jaa.
Kaubamaja toidumaailma järjekord on lihtsalt hämmastav.Tundub, nagu oleks iga viimnegi inimene poodi tulnud.
Oi, kuidas ma ei salli kaubanduskeskuseid. Löön käega ja lähen minema.
Seisan bussipeatuse ja trollipeatuse vahel, ma ei tea kumb enne tuleb, troll või buss.
Seisan ja minu suunas liigub suur hulk inimesi, ma ei liigu paigast, jään otse inimmassi keskele. See on veider, mina olen paigal ja maailm vuhiseb must mööda. Seisan, kuni lõpuks ühe sammu astun, kuna üks mees, kes oma last süles hoiab, oleks mulle lihtsalt otsa jooksnud. Otsustan bussi kasuks ja liigun veidi edasi. Sinna, kus seisavad kena välimusega noormees ning suure türkiissinise kübaraga naine.
Buss tuleb, number 16. Rahvast on nii kuradima palju.
Vabakal siseneb mingi tähtsust täis eit ja karjub meile "Edasi, edasi, no minge ometi edasi!" (persse, persse, no minge ometi persse!!). Kuhu kurat ma lähen Su arust, hüppan kellelegi sülle? (Pensionäridel võiks oma bussid olla).
Trügin välja.
Kristiine kaubanduskeskus. Mingid uimased inimesed töllerdavad mul jalus ja kassajärjekorrad on pikad. Ja mis värk on lastekärudega? Miks neid nii f. palju on? Oleks päris mitme alla jäänud, ilus.
No kuraaaat! Ja kõik, millest ma sel hetkel unistan on külm kokakoola.
Lähen sööma. Kahetsen oma valikut, just siis, kui olin oma pitsa ära tellinud ja kätte saanud, võetakse ahjust välja uus, mis on minu omast nii umbes 8,5 korda isuäratavam. Istun siis lauda ja kraabin oma pitsalõigult vastikuid singitükke taldriku servale.
Koka pole külm. Koka sees pole jääd ega laimi (ega rummi, khmm, no tegelt seda polegi vaja).
Koju otsustan jala minna, et mitte oma närvirakke ülerahvastatud ühistranspordis kulutada.
Lõpuks olen kodus. Loen voodis raamatut ja söön šokolaadi, järsku jään magama.
Ärkan, otsin kuskilt teki ja magan veel. Päeval magamine on luksus.
Mingi aeg, kui ma juba üles tõusnud oli, tuli Jörgen koju. Kutsub mind endaga Ülemistele kaasa (jee, veel kaubanduskeskusi ja veel inimesi!).
Lähme.
Tundub, et seis polegi nii lootusetu, inimesi pole üldse nii palju. Aeg on ka hiline.
Tegelikult ma pole inimestevihkaja. Eriti.
Nii tore on vahel avastada enda ümber häid inimesi.
Või siis pigem head end ümbritsevatest inimestest.
Ahh, head ööd.
posted by Liska @ 18:08
1 Comments:
Jah, räme on kõige rõvedam sõna
ever;D
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home