Nuuskmõmmik on homo.
Veider, et just ajal, mil ma ilma unerohuta naljalt magama ei jää, kui Michael juba mitmendat päeva üritab mu best-friend-forever olla ja mingi kahtlane ärevus mul truult sabas longib, olen ma endas avastanud kerge entusiasmi.
Ma pean sellest kümne küünega kinni hoidma, sellele mitte käega lööma.
Härra laiskus ei tohi võita.
Ma pole vist päris tagasi tulnud.Vahel tundub reaalsuse ja ebareaalsuse vahel õhkõrn piir. Aga võibolla on see kõigest minu unetuse süü?
Ja Muumioru lugusid vaatan ma nüüd hoopis teise pilguga..
posted by Liska @ 01:08
1 Comments:
minu arust ka!
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home