Nael kummi, või noh, nõel närvi.
Ehk ma käisin eile nõelravis. Väga kummaline tunne, kui sulle imepeenike nõel närvipunkti torgatakse. Ja seejärel nõela keeratakse.Nagu pisike elektrilöök.
Täna ma armastan inimesi. Seda ei juhtu kuigi tihti, aga täna juhtus.
Ja ma hakkasin inimestega ühte mängu mängima. Ma vaatasin neile pikalt otse silma,et näha, kes esimesena pilgu ära pöörab. Paljud inimesed väldivad silmsidet võõraga. Miks?
Kaubanduskeskuses hakkas minu armastus inimeste vastu vihaks muutuma ning ma tundsin, et on aeg sealt jalga lasta. Siiski, siiski, minu hea tuju polnud rikutud. Õigel ajal sain tulema.
Ma kõndisin kaua sihitult mööda tänavaid, Suur-Ameerika, Väike-Ameerika, Komeedi, Koidu, jne. Punane maja.
Käisin veidi mööda Pärnu maanteed ja astusin suvalistesse poodidesse sisse.
Oma jalautuskäigu jooksul taipasin, et mul on parakad.
Igasuguseid asju taipasin. Aga päike paistis ja nägu kiskus vägisi naerule.
Nagu J.T. ühes oma laulus ütles:
Ma ütlesin, et mul on olnud aegu
kus üksi tahan olla üle kõige.
Kuid kindlasti see nii ei ole praegu
nõnda ütlesin ja tundsin - see on õige.
posted by Liska @ 17:38
0 Comments:
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home