Tikitud maasikad ja kuri kass.
Kõik algas sellest, et ema üritas mind hommikul (khmm, mõni vaidleks siinkohal mulle vastu. Tõepoolest, kell oli kuskil 13-ne kandis) äratada. See ei õnnestunud hästi.
Lõpuks karjusin ma talle, et ma olen Elmo Nüganen ja teen filmi. Kui ma viimaks oma peapesu ja riidepaneku stseenidega valmis saanud olin, käisime linnas. See oli nii mõttetu, kuigi kangapoes vaatasin ma nööpe. NÖÖPE.
Vunderisse jõudsime siis, kui see just suleti, jehhuu, liiklusummikud on nii toredad!
Õhtul istusime ema-isaga maheda valgusega köögis ning jõime teed ja arutasime maailmaasju. Järsku astus K.V uksest sisse, otsisin siis neljanda tassi ka kapist välja. Nii me seal istusime, me-Elmo Nüganen(mina), Mati Kaal(ema), Trivimi Velliste(isa) ja Deboora Vaarandi(K.V).
Ohjeldamatu ja totter naer minu ja K.V poolt.
Täna on jälle SELLINE päev, selline veider juhekoos-minahoos-õunamoos.
Viimasel ajal on seda tihti. Persoon K.P-ga eriti. Aga fun ju, suvine.
Elu on tegelikult ilus, ausalt.
Sellised pointless pisiasjad loevad, noh. Näiteks ükspäev ootasin marsat, hästi soe õhtu oli, päike oli loojumas ja taevas nägi väga sini-oranz-misiganes-naiss välja, kõrvaklappidest kostus hea muusika, naaber sõitis autoga kodu poole, naeratas ja lehvitas mulle. Ma naeratasin ja lehvitasin vastu ning mõtlesin, et põrgujaa, elu on tegelikult ilus.
Või siis see öö, kui supermassive äike oli. Võimas.
Mu jutt on üks suur mull.
Elvis has left the building.
Paljajalu asfaldil..
..no tegelikult murul ja ma terve aeg kartsin, et astun koerasita sisse. Aga pohui see.
Uni kergelt niidab. Vikat (käis südamest läbi, noh).
Laulasmaa, Klooga, Neeme. Vetikad ja millimallikad. Kardan mõlemaid, jeei.
L,K,B ja Dlight'id minu rõdul. Akrüülid ja soditud käed.
H sünnipäev, ta on nüüd seaduslik.
L-i sünnipäev Raplas. Groovy.
Täna ma veendusin, et suuremat sorti kokk ma siiski pole.
Pelmeenide valmistamises kickin küll assi, aga see on teine asi^^
Laisklesin muhedalt oma voodis, kõrvaklapid peas ja All-American Rejects laulis mulle kenasti kõrva, järsku astus R mu toa uksest sisse. WTF, seda tüüpi polnud ma mingi aprillist saadik näinud.
Vahel lihtsalt on selline crazy-ass-psycho-bitch'i tunne. Ja seekord ei ole härra Tunne Kelam teemas. Sellega meenus mulle, kuidas me isaga kunagi ammu arutasime mis Kelami middlename on. Üks arvestatasv variant oli Tunne Fucking Kelam. No tegelikult on Väldo, aga keda see ikka nii väga huvitab. Fucking on palju huvitavam.
Teemast kaldusin nüüd kõrvale, aga mingit sügavat teemat polegi ju. Tahtsin lihtsalt öelda, et mulle meeldivad kulmud ja rangluud.
I'm on my way away.
Telefon heliseb. Ema. Ta kutsub mind ja isa Viljandisse, kus ta ise taaskord viibib. Koputus, teine kõne tuleb vahele. Isa. Ilma pikema jututa ütlen talle, et lähme siis. Iss on ka seda meelt, et why not.
Jörgen viib mu marsa peale ja ma sõidan vanemate koju.
Möödume bussipeatusest, kus tädikesed ja onukesed bussi ootavad. Suitsetavad vanaeided on kuidagi lahedad. Tahaks neile ligi astuda ja öelda/laulda tell me baby, what's your story..
Jõuan koju, paar ampsu hiinatoitu, pakin asjad ja teemegi minekut.
Viljandis grillime ja räägime niisama maast ja ilmast. Väike tiir järve äärde.
Hommikul äratab ema mind kell kümme (!!!), saadan ta sujuvalt pikalt ja magan edasi.
Sms. Magan edasi.
Kõne. Vastan. Laul. Hahaaahaa, muhe äratus. Tõusen lõpuks üles.
Lähme linna, ostan nööpe, nagu ikka.
Lõpuks hakkame isaga tagasi kodu poole sõitma, ema jääb veel Viljandisse.
Sõidame Aruküla kaudu, käime Kurvist läbi, ehmatan Ketteri poolsurnuks.
Avastame K-ga, et andmisrõõm on parim. Jehhuu.
Koju.
Hommikul heliseb telefon, persse, ma olen alles voodis. Jooksen alla, vastan. Telefonis kõlab vana hea "No tereee!" Vanaema. Vestleme veidi ja siis viin telefoni isale.
Lähme isaga linna, kammime poodides, iss kergendab oma rahakotti.
Sööme. Ta viib mu Komeeti. Jörgen ja Maarja.
Õhtul külastame vanaema. Ta näitab mulle mingit kella, mis on pärit kuskil viiekümnendatest.
Kella sihverplaat vajab värskendamist, ta palub mul seda teha. Okei, fine, miks mitte.
Räägin vanai..no ütleme, et vanaema elukaaslasega (see kõlab nilbelt) elust ja olust. Kirume poliitikuid.
Kojusõit. Hiljem vean isa ratastega sõitma. Ring jääb küll väikeseks, umbes neli-viis kilomeetrit, aga aeg on ka hiline.
Otsin välja kõik oma pintsilid ja värvid, mis mul Jüris on. Hakkan maalima. Kõik kohad on värvised, samuti mina ise. Taavi bätmän saab suht valmis.
Restaureerin ka seda vana kella.
Järsku märkan oma seinal kohutavat ämmelgat. Külmavärin.
Sorteerin nööpe. Kell on mingi pool kolm. Lähen magama.
Telefon heliseb, pohui, ma ei viitsi alla tormata. Ärkan hilja. Isa pole kodus. Teen kohvi ja joon seda oma lemmiktassist. Roheline tass. Mu käed värisevad.
Tahan, või õigemini peaksin arsti juurde minema.
Ootan, et isa tuleks ja süüa tooks ja eks siis näis, mida toredat või koledat tänane tore või kole päev toob.
Või ei too.
Kus suitsu, seal tuld, eksole.
Mul on juba mitu päeva see veider minestamise tunne. Mingil kummalisel moel on see isegi meeldiv.
Üpriski muhe seltskond, levikas, hilisõhtune vanalinn, hamburger, mingi tüübi korter.
Baltijaam ja takso.
Ma ei teagi, mis kell ma koju jõudsin. Komeeti.
Polegi siin ammu olnud. Kodune.
Hommikul magasin kaua, siis vegeteerisin niisama, midagi teha ei suuda/viitsi.
Vedasin end poodi. Ma ei suuda kunagi ühes poes kaua olla.
Kooliasjad on müügil. Kuidagi kohutavalt pikk tundus see riiulivahe koolitarvetega.
Kodu poole jalutades sõitis rong must mööda ja see tundus kuidagi nii reaalne. Tõesti, miks polekski pidanud see reaalne tunduma, nii see ju juhtuski. Vahetpole.
Peaks nüüd marsaplaaniga veidi tutvuma.
Peaaegu nostalgiline.
