Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.
Ma hoiatan ette, et sellest tuleb kibestunud ja inimesivihkav bloog. Sest et, jehhu, vahel ma lihtsalt vihkan inimesi.
Oo'fuckin'jaa.
Kaubamaja toidumaailma järjekord on lihtsalt hämmastav.Tundub, nagu oleks iga viimnegi inimene poodi tulnud.
Oi, kuidas ma ei salli kaubanduskeskuseid. Löön käega ja lähen minema.
Seisan bussipeatuse ja trollipeatuse vahel, ma ei tea kumb enne tuleb, troll või buss.
Seisan ja minu suunas liigub suur hulk inimesi, ma ei liigu paigast, jään otse inimmassi keskele. See on veider, mina olen paigal ja maailm vuhiseb must mööda. Seisan, kuni lõpuks ühe sammu astun, kuna üks mees, kes oma last süles hoiab, oleks mulle lihtsalt otsa jooksnud. Otsustan bussi kasuks ja liigun veidi edasi. Sinna, kus seisavad kena välimusega noormees ning suure türkiissinise kübaraga naine.
Buss tuleb, number 16. Rahvast on nii kuradima palju.
Vabakal siseneb mingi tähtsust täis eit ja karjub meile "Edasi, edasi, no minge ometi edasi!" (persse, persse, no minge ometi persse!!). Kuhu kurat ma lähen Su arust, hüppan kellelegi sülle? (Pensionäridel võiks oma bussid olla).
Trügin välja.
Kristiine kaubanduskeskus. Mingid uimased inimesed töllerdavad mul jalus ja kassajärjekorrad on pikad. Ja mis värk on lastekärudega? Miks neid nii f. palju on? Oleks päris mitme alla jäänud, ilus.
No kuraaaat! Ja kõik, millest ma sel hetkel unistan on külm kokakoola.
Lähen sööma. Kahetsen oma valikut, just siis, kui olin oma pitsa ära tellinud ja kätte saanud, võetakse ahjust välja uus, mis on minu omast nii umbes 8,5 korda isuäratavam. Istun siis lauda ja kraabin oma pitsalõigult vastikuid singitükke taldriku servale.
Koka pole külm. Koka sees pole jääd ega laimi (ega rummi, khmm, no tegelt seda polegi vaja).
Koju otsustan jala minna, et mitte oma närvirakke ülerahvastatud ühistranspordis kulutada.
Lõpuks olen kodus. Loen voodis raamatut ja söön šokolaadi, järsku jään magama.
Ärkan, otsin kuskilt teki ja magan veel. Päeval magamine on luksus.
Mingi aeg, kui ma juba üles tõusnud oli, tuli Jörgen koju. Kutsub mind endaga Ülemistele kaasa (jee, veel kaubanduskeskusi ja veel inimesi!).
Lähme.
Tundub, et seis polegi nii lootusetu, inimesi pole üldse nii palju. Aeg on ka hiline.
Tegelikult ma pole inimestevihkaja. Eriti.
Nii tore on vahel avastada enda ümber häid inimesi.
Või siis pigem head end ümbritsevatest inimestest.
Ahh, head ööd.
It's a must-have!
Need miks küsimused ja what if on teemas. Mis siis oleks, kui oleks nii läinud?
Mis siis oleks, kui ma oleksin nii teinud?
Mis siis oleks, kui ma oleksin teiselt poolt hiiglaslikku jalgpalli läinud? (Okei, see oli nüüd debiilne näide, don't ask).
Kõik muutub, aga alati pole muudatused meeltmööda. Hetkel tundub ka nii.
Alati ei peagi happy-happy, joy-joy olema, ei saagi olla.
Tegelikult, kui nüüd natuke mõelda, siis on piisavalt ka positiivseid faktoreid. Vahel tundub lihtsalt, et negatiivsus kaalub üle. See negatiivsuse bla-bla-blaa on järjekordne muudatus, mis mulle nii väga ei istu. Varem oli teisiti, ma olin kuidagi teisiti.
Paari aasta eest oli üldse täitsa teine lugu, aga mis sest enam, nüüd on nüüd, eksole.
Sing of my thoughts and sing of my mind
Sing how I wanted to be one of a kind
Sing of those few moments of bliss
Sing of my muscles and sing of my fists
Sing of my nose and sing of my lips
Sing of my hands that did tricks
Sing of my fingers and sing of my toes
Sing of those two holes in my nose
Sing of me the way I am.
...Sing cos I sing about you all the time.
Hetkel ma kuulan lihtsalt ainult Ewertit.
Tee mu tassis on otsa saanud ja füüsika vajab tegemist.
Kohtumiseni.
Sick bastard.
No jaa, ma olen juba mingi kerge nädal aega haige olnud. See ei ole mõnus, not at all. Ja sel nädalal ma kooli ei jõua ja homme lähen ma arsti juurde ja mul on niisama passimisest kopp ees ja mu kurk on valus ja, ja, ja.
Ja ma lähen nüüd köhima, nägemist!
Mulle ei meeldi, et jõulud on muutunud totaalseks kommertspühaks liigsöömise, ostuhulluse ja närvilisusega. 
